Paljud ettevõtjad teavad, et firmal on omanikule laenu andmine seadusega keelatud (äriseadustiku paragrahvid 159 ja 281). Samas tundub see sagedane praktika, eriti mikro- ja väikeetevõtete puhul.
Oma olemuselt on see seadus väikeosanike ning võlausaldajate (kreeditoride) kaitseks. Selleks, et firma ei saaks oma vara laenudega välja viia ning ei kahjustaks firma majanduslikku olukorda. Otsest karistust selle seaduse rikkumise eest ei ole.
Seadus annab ka erandi, kus tütarettevõtja tohib emaettevõtjale või kontserni liikmele anda laenu juhul kui sellega ei kahjustata firma majanduslikku seisundit ega võlausaldajate huve.
Kui ettevõttes asjad kehvaks lähevad ja vähemusosanikud ning võlausaldajad ettevõtte vastu kohtusse lähevad, saavad sellise laenu vaidlustada lihtsalt: tegemist on laenukeeldu rikkuva tehinguga, mis muudab selle tühiseks. Kuna tehing on tühine siis alusetult saadud raha tuleb tagastada. Esitada saab laenu saaja vastu alusetu rikastumise kohase nõude (tsiviilseadustik § 151).
Laenukeelu rikkumine võib kaasa tuua ka juhatuse liikme vastutuse, kuna juhatuse liige on rikkunud ettevõtja hoolsus- ja lojaalsuskohustust.
Ka audiitorid võivad märkida selle tehingu aastaaruande märgukirjas.
Kui ei ole tõendatav, et laen on ärilisel eesmärgil (intressid või muu hüve) või on ebamõistlike tingimustega, siis võib maksuamet klasifitseerida selle kui kasumi eraldisena (ala. dividendid) ning maksustada seda tulumaksuga. Eraisikule antud ebakorrektse laenu puhul võib maksuamet osa tehingus maksustada ka erisoodustusmaksuga.
Seega, kui sa annad oma ettevõttest laenu osanikule või juhatuse liikmele, siis:
- Jälgi ettevõtte finantse ja et sa ei kahjustaks vähemusosanike ega võlausaldajate huve.
- Tehing oleks ärilistel eesmärkidel, mõistlike tingimustega ning dokumendid oleks korras. Saa laenu põhiosa tagasimakseid ja intresse.
