Tööandja peab tagama, et töötaja tervis tema juures töötades ei halveneks, mistõttu selle kohustuse täitmiseks tehtavad kulud on ettevõtlusega seotud. Seega on maksuvabad sellised töötaja tervise heaks tehtavad kulud, mille vajadus tuleneb otseselt töötaja töötamisest selle tööandja juures, olenemata sellest kas kulud on tehtud töötaja taastusravi korraldamiseks, ennetustegevuse meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks eesmärgiga terviseriske vältida või vähendada vms.
Need kulud on välja toodud töötervishoiu ja tööohutuse seaduses § 13. Kuna nimekiri on üsna pikk, siis ei hakka siin seda eraldi välja tooma.
Samas, kui kulutused ei ole tehtud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel, siis maksustatakse kulu erisoodustusena. Näiteks kulutused tervisele, mida töötaja teeks ka siis, kui ta selle tööandja juures kokkulepitud tööd ei teeks.
Selleks et töökeskkonnale tehtavaid ning töötervishoiu- ja tööohutuse seadusest tulenevaid kulutusi käsitletaks ettevõtlusega seotud kuludena, peaksid tööandjal olema kirjalikult vormistatud:
- Riskianalüüs, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonnas esinevad ohuolukorrad, ohutegurid ja ohustatud töötajad, hinnatakse riski suurust ning esinemise tõenäosust.
Töökeskkonna riskianalüüsi võib teha tööandja poolt volitatud isik või see ostetakse töötervishoiuteenusena sisse; - Tegevuskava, mis sisaldab meetmeid, mida on vaja rakendada töötingimuste parandamiseks ja töötajate tervisekahjustuste vältimiseks ning töövõime säilitamiseks.
- Sisekontroll, mille eesmärk on jooksvalt kindlaks teha rakendatud meetmete piisavus, muudatused töökeskkonnas ja vajadus täiendavaks riskianalüüsi või tervisekontrolli läbiviimiseks.
- Töötervishoiuarsti soovitused konkreetsele isikule tulenevalt tema töö iseloomust ennetustegevuseks või taastusraviks tehtavad tegevused, protseduurid.
Kelle suhtes lasub tööandjal kohustus teha kulutusi töökeskkonna tarbeks:
- Töölepinguga töötajad,
- Ametnikud,
- Juhatuse liikmed,
- FIE, praktikandid, töötavad kinnipeetavad, kaitseväelased, politseinikud, päästjad jt vastavalt oma seaduste eranditega.
- VÕS lepinguga (töövõtuleping, käsundus jms) töötajad siia ei kuulu.
Töötervishoiuarsti soovitused
Hea tava näeb ette, et arst määrab oma otsuses soovitused arusaadavalt (kestus, kui palju protseduure jms), mis aitab arsti taotlusi mõista ja juhiseid täpselt täita. Seega, kui arsti soovitus on arusaadav ja täidetav ning seotud konkreetse töötaja töö iseloomust tuleneva võimaliku tervisekahjustuse ennetamise või vähendamisega (nt arvutiga töötavale töötajale soovitati käia kuu aja jooksul 10 korda õlavöötme massaažis), siis probleeme pole. Kuid kui soovitus on üldsõnaline, mille põhjal tööandja maksab näiteks töötaja poolt ujula kasutamise eest, siis on tegemist erisoodustusega.
Kui töötervishoiu arst soovitab kulusid(protseduure/tegevusi), mida töötaja teeks ka siis, kui ta selle tööandja juures kokkulepitud tööd ei teeks, ei ole tööandjal kohustus neid katta. Need kulud kuuluvad erisoodustusega maksustamisele. Näiteks üldised tervise heaks tehtavad kulutused: spordiharrastus (aeroobika, ujumine, jõusaal jms), lõõgastumisele (spa-külastused jms) jne.
Esmaabivahendid ja ravimid
Tööandja peab tagama töötajale esmaabi ja esmaabivahendite kättesaadavuse töökohal. Esmaabivahenditele tehtud kulud peavad olema seotud ettevõtlusega, st vahendid on töötaja töö iseloomust lähtuvalt vajalikud ja mõistlikud. Sellisel juhul kohustuse täitmine ei too kaasa maksukohustust.
Kui aga varutud esmaabivahendite kogused ületavad ilmselgelt mõistliku piiri (nt on eelmistel aastatel sama hulga töötajate jaoks soetatud oluliselt vähem esmaabivaheneid), tekib maksuhalduril õigustatud küsimus, mis eesmärgil selline kogus esmaabivahendeid soetatud on ning kas tegu pole mitte ka töötajate koduste esmaabivahendite varude tagamisega.
Esmaabivahendite hulka ei loeta tööandja poolt töötajatele ravimite soetamist. Kui tööandja endale sellise vastutuse võtab ja soetab töötajatele ravimeid, siis tehtud kulutusi ei käsitleta ettevõtlusega seotud kuluna. Tööandjal tuleb arvestada maksukohustusega.
Prillid
Kui on täidetud eespoolnimetatud määruses toodud tingimused, st kui kulu on vajalik tulenevalt töötaja tervisekahjustusest siis need maksustamisele ei kuulu. Soovitav on ja ettevõte võib paika panna prillide kulu hüvitamise piirmära.
Kui kuvariga tööks ettenähtud prille kasutatakse ka tööga mitteseotud tegevuseks, tuleb leida tööga seotud ja mitteseotud tegevuse proportsioonid ning abivahendite soetamismaksumus loetakse ettevõtlusega seotud kuluks vaid osaliselt. Ettevõtlusega mitteseotud osa loetakse erisoodustuseks. Juhul kui ettevõtlusega mitteseotud osa maksumuse tasub töötaja, siis tööandjal täiendavaid maksukohustusi ei teki.
Silmaoperatsioon ei ole nägemisteravust korrigeeriv abivahend, vaid kirurgiline lõikus/toiming, mistõttu selline kulu arvestatakse erisoodustusena.
Tööriided
Tööandja poolt antavad tööriietus, kaitseriietus ja isikukaitsevahendid ei ole erisoodustus olukorras, kus tulenevalt töö tegemise iseloomust on tööülesannete täitmisel vajalik kanda selleks ettenähtud tööriietust. Üldjuhul loetakse töö-ja kaitseriieteks töö iseloomust lähtuvaid sobivaid riideid, mille puhul arvestatakse ka tööohutusega. Tööriietust kandvatele töötajatele vaja ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel, ka soojak ja riiete kuivatusruum.
Kui tööandja esitab oma töötajatele n-ö soliidse riietuse nõudeid ja kannab need kulud (näiteks peavad töötajad klientide juures käima soliidses riietuses),siis neid ei saa käsitleda töö- või kaitseriietena ja peab arvestama erisoodustuse maksukohustusega.
Kui tööandja näeb ette näiteks teenindussaalides, salongides vms kohtades teenindajate ühtse riietuse, mida kutsutakse ka nn firmariietuseks (kostüümid või ülikonnad, pluusid, vestid nende juurde, jalanõud vms) ja mida kasutatakse üldjuhul tööl, kuid mida on töötajatel võimalik kasutada ka väljaspool tööaega. Sellisel juhul tuleb määrata proportsiooni tööriiete ettevõtluses kasutamise ja isikliku tarbimise vahel. Kui töötaja tasub ise isikliku tarbimise osa eest, siis maksukohustust ei ole; kui seda teeb tööandja, siis on tegemist erisoodustusega. Kui tööandja tagab, et eespooltoodud riietust kasutatakse ainult töökohas (nt vahetavad töötajad enne töökohale asumist oma riided tööriiete vastu ja peale tööaja lõppu jälle tagasi), st väljaspool tööaega seda riietust ei kasutata, siis maksuriske ei ole.
Tööolme, joogivesi
Olmeruumideks peetakse riietus-, pesemis-, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ja muud elukondlikud ruumid. Olmeruumid peavad olema ehitatud ja sisustatud töötingimusi arvestades (Töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 11).
Kui tööandja soetab puhkeruumi mööblit, sisustab kööginurga või muretseb külmkapi või mikrolaineahju vms, ei ole tegemist erisoodustusega ning need on ettevõtlusega seotud kulud. Siinkohal ei ole vahet, kas näiteks joogiautomaadid on tööandja omandis või valduses.
Tööandja peab tagama töötajatele kvaliteetse joogivee koos ühekordsete või pestavate jooginõudega ning sellega seoses maksukohustust ei teki.
Kohvi, muud kuumad jookid ja maitsestatud vesi, mida tööandja maksab töötajate eest tekitab erisoodustuse maksukohustuse.
Kui tööandja soetab mööblit või köögiinventari, mis ei asu töökohal, vaid kellegi isiklikus majapidamises, siis tekib maksukohustus.
COVID-19 testimiste kulude maksustamisest
Tööandjal tuleb hinnata töökeskkonnas tekkivaid riske (riskianalüüs, tegevuskava), kui üheks riskiks on koroonaviirusesse nakatumine (töötaja puutub tööülesannete tõttu kokku teiste töötajatega, klientidega, täidab tööülesandeid nakkusohtlikus kohas, jne), siis viiruse levimise tõkestamiseks ja teiste töötajate, klientide haigestumise vältimiseks on tööandjal võimalik maksuvabalt kompenseerida töötajate koroonaviiruse testimise kulusid.
Kui tööandja lähetab töötaja riiki, kuhu minemiseks on vaja võimalike tervisekahjustuste vastu töötajat eelnevalt vaktsineerida. Sellisel juhul ei ole oluline, et nimetatud risk oleks välja toodud riskianalüüsis. Tehtud kulutus on aga seotud tööandja ettevõtlusega ning maksukohustust ei teki.
Kõiki koroonaviiruse testimiste kulusid ei saa maksuvabalt hüvitada. Näiteks kui töötaja töötab kodukontoris ja soovib enda huvides teha testi, siis ei ole see kulu tehtud tööandja huvidest lähtuvalt. Kui tööandja hüvitab töötajale testimise kulu, siis on tegemist erisoodustusega.
Näiteks: Tööandja on vaktsineerinud 10 töötajat ja tasunud 10 töötaja vaktsineerimise eest. Töö iseloomust tulenevalt ja töötervishoiu arsti soovituste kohaselt oli ta kohustatud vaktsineerima aga ainult 6 töötajat. Seega on 4 töötaja vaktsineerimiseks tehtud kulud erisoodustus.
Maksuameti video koolitus 55 min.
