Ära tee pikaajalisi kulutusi jooksvate rahavoogude arvelt.
Mida see tähendab?
Esiteks mõisted: pikaajaliste nõuete/kohustiste all mõistetakse finaarvestuses rohkem kui 12 kuud tulevikkus olevaid makseid ja lühiajalised on sellest varasemad. Igapäeva äritegevuses on rahasid vaja vaada lühemate perioodide lõikes (nädal, kuu, kvartal).
Üldjuhul on näha, et väikeettevõtjad peavad sellest reeglist kinni kuid aegajalt unustatakse see ära, kas kiirustades või kui mõni väga hea hinnaga asi on saadaval.
Tegemist on nö lihtsa talupoja loogikaga: maksa ära kõigepealt oluline eluks (jooksvaks äritegevuseks) vajalik ja seejärel tee suuremaid pikemaajalisi kulusid. Kui teha vastupidi, siis ei pruugi olla raha, et jooksvaid kulusid katta ja äri võib sattuda raskustesse.
Siinkohal arvestame, et ka vastav(lühiajaline) raha tuleb jooksvast äritegevusest ja mitte pikast laenust või olulise vara müügist. Kui see nii ei ole, siis on igapäevane tegevus kahjumlik ja pikkalt see ei saa kesta – lõpuks ei ole raha, et laenu tagasi maksta või saab vara otsa, mida müüa.
Pealtnäha ongi tegemist lihtsasti jälgitava reegliga. Kui nüüd siia lisada juurde nüansse siis selle jälgimine muutub keerulisemaks. Näiteks, kui ettevõtte tulud/kulud on pika realiseerumisega või raha laekub ebaregubaarselt. Olgu siis tegemist pikkade projektidega, kaua müüdava kaubaga või hooajalise teenusega. Lisaks, oletame, et äritegevuseks on vajalikud kallid seadmed ja/või suured pikaajalised materjali ettemaksed. Valdavalt, mida suurem ettevõte, seda rohkem erinevaid detaile millega tuleb arvestada.
Lõpuks võibki tekkida segadus, mida pidada pikaajaliseks kuluks ja mis on see raha, mida võiks kulutada(investeerida) pikaajaliselt.
Ühtset üniversaalset reeglit siin ei saa olla aga vaja oleks kogu see keerukus ja detailid taandada ikka samale loogikale – pikaajalised vs lühiajalised kulud/tulud. Kui kulu ei tule müügist koos kasumiga jähiajal (kuu-kvartal) tagasi, siis tõenäoliselt ei ole see ka lühiajaline kulu.
Pikaajaliseks sissetulnud rahaks tuleks pidada pika maksetähtajaga laene, investeeringuid ja kogunenud kasumit. Nende rahade eest tuleks rahastada pikaajalisi kulusid.
Näiteks:
– Kui tegemist on kaootiliste rahavoogudega või pikaajaliste laekumistega, tuleks kasumiks pidada kogu tehingu/projekti/tellimuse tsükli lõpus järele jäänud kasumit. See lõpliku kasumina realiseerunud raha on mõeldud investeerimiseks.
– Üks levinumaid rahastamise viise on laen – kui on soov ettevõtet üldiselt laiendada(tööjõud, vahendid jne), investeerida seadmetesse, laiendada oluliselt kaubavalikut, mis hiljem kasumit teenivad.
Omanike investeeringut ja jaotamata kasumit peetakse ka üheks kallimaks rahastamise viisiks.
Kuidas raha lõpuks kasutatakse on juhi otsus ja äririsk. Kui võetakse risk võib see ka hästi ära tasuda, kuid see peab olema teadlik ja kalkuleeritud. Soovitav on teha ettevõttes põhimõtted, mis raha milleks kasutatakse ning arvestada seal ka ajalise faktoriga.